Probleem arenevate turgudega

Ei olnud kaua aega tagasi, kui arenevaid turge ülistati maailmamajanduse kasvumootoritena. Sajandi alguses loodud põnevad keeleuuendused nagu Brics (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) teenisid välja oma koha investeerimismaailmas ja arenevad turud juhtisid globaalse majanduskasvu ja kaubanduse buumi.

Läänemaailma rikkad riigid olid 2008. aastal finantskriisi ängistuse all. Mitmed keskmise elatustasemega riigid, kellel olid elastsed pangandussüsteemid ja suured välisvaluuta reservid, närisid turbulentsist läbi ja jätkasid kasvu.

Arenevate turgude eufooria, mis kestis aastaid, on nüüd vaibunud. Sellel nädalal hoiatas Maailmapank, et arenevaid turge ähvardab "struktuurne aeglustumine" ja globaalse majanduskasvu liidripositsioon on tagasi antud läänemaailmale. Üldine impordinõudluse vähenemine tähendab, et arenevad riigid ei panustanud kaubandusmahtude suurenemisele esimest korda alates 2009. aastast.

Reaalsuses on arenevate turgude nõrkused olnud nähtaval juba mõnda aega. Vaid mõned riigid on ehitanud mitmekülgse kõrge produktiivsusega majanduse, mis võiks neid viia maailma kõige rikkamate riikide sekka.

Rahvusvahelise Valuutafondi poolt tehtud uuringust selgub, et keskmise elatustasemega riikide kasvutrendi aeglustumine on majanduse struktuuris näha olnud juba finantskriisist alates. Nõrka produktiivsuse kasvu prooviti maskeerida madalate intressimääradega – sellele aitas kaasa ka rahatrükk USAs – ja kõrgete toorainehindadega.

Need toed on praeguseks ära kadumas. Ja kui Föderaalreserv tõstab intressimäärasid, muutub olukord veelgi kehvemaks. Brasiilia suguste riikide kasvumudel on paljastatud. Kroonilised defitsiidid, kõrge inflatsioon ja ülehinnatud valuutakurss ei ole riigile jätnud muud varianti kui karmistada rahapoliitikat ja tekitada sellega majanduslangus. Soodsa välise keskkonna kadumine näitab, et minevikus tegemata jäetud reformid said saatuslikuks. Üks või kaks riigijuhti, näiteks Narendra Modi Indias ja Joko Widodo Indoneesias, proovivad valitsust reorienteerida nii, et mõttetut rahastamist oleks vähem ja produktiivseid investeeringuid rohkem. See võtab aga aega.

Vaesemate riikide rikastumisprotsess, mida on juhtinud ekspordil põhinev tootmine, on muutunud järjest keerulisemaks. Arenevad majandused loobuvad tööstusel põhinevast majandusest suhteliselt madalamate sissetulekute juures, kui teised riigid, kes on industrialiseerimisprotsessi läbinud. Ilmselgelt on kaubanduse kasv aeglustunud kiiremini kui üleüldine majanduskasv. Tõenäoliselt on selle taga riigid nagu Hiina, kes proovivad järjest rohkem oma tarnekette hoida riigi sees. See aga tähendab, et teistel arenevatel riikidel on järjest vähem võimalusi ekspordiga rikkaks saada.

Paljud majandusteadlased räägivad "keskmise sissetulekuga riikide lõksust", kus majandused aeglustuvad suhteliselt madalate SKP tasemete juures. Selleks, et kasvutrendi suurendada, peavad arenevad turud tegelema kõigi struktuursete probleemidega, mis kasvu takistavad. See ei tähenda ainult regulatsioonide lihtsustamist või infrastruktuuri ülesehitamist. Muutuste hulgas peavad olema ka hariduse kvaliteedi parandamine, konkurentsi edendamine ja regulatsioonide loomine, mis aitab arendada kõrge lisandväärtusega teenuseid.

Isegi kui see juhtub, siis on ebatõenäoline, et lühemas perspektiivis on edusammud suured. Majandused ei hüppa hetkega pikaajalisele kasvuteele, isegi siis, kui riik teeb asju õigesti. Kui arenevad majandused tahavad ka tulevikus maailmamajanduse kasvu juhtida, siis ei jää neil muud üle. Arenevate turgude jaoks on odava raha ja toorainete poolt toetatud kasv läbi. Vajadus reformide järele on muutunud väga tähtsaks.